Uudised

11
mai

Õue õppima

Käes on esimesed soojad suveilmad ja kõikidel vahetundidel võib koolihoovist leida märkimisväärse koguse härmakaid: väiksemad mängivad tuki-tukit, poisid taovad palli, tüdrukud võtavad päikest, mõni loeb ajakirja või toksib sülearvutit, teine õpib… Kuid õppida annaks ju õues ka tundide ajal.

Millegipärast on levinud arusaam, et kui te tahate, et lapsed õpiksid, tuleb nad lukustada pimedatesse ja soovitatavalt trellitud akendega ruumidesse, kus võiks olla võimalikult külm ja võimalikult vähe õhku. Mulle tundub, et see arusaam on veidi vananenud. Kui tuppasuletud noored terve tunni aknast välja vaatavad ja oma mõtteid mõtlevad, siis ilmselt just sellepärast, et toa istumine tundub ahistav: lõppkokkuvõttes ei ole meil siin Eestimaal mitte just kuigi palju ilusa ilmaga päevi.

 

Kuid eks asjal on teinegi külg: õues õppimine paneb tundi andavale õpetajale suurema vastutuse: lisaks noortele kulbiga tarkuse sisse kallamisele peab ta nüüd veel vaatama, et keegi ei saaks palliga vastu pead, ära ei kaoks, mesilaselt nõelata ei saaks ja lõppkokkuvõttes veel korda hoidma. Seepärast ongi enamus õpetajaid seisukohal, et õues võib ju teha mõne tunni, kui kõigil on siis õues spetsiaalne üleanne täita, mingid rühmatööd näiteks. Kuid kui nad kõik sedagi teeks, oleks need järelejäänud kolm nädalat märksa vähem kloostrit või karistusasutust meenutavad.

 

Hea kool peab ajaga kaasas käima ja selge on see, et korralikult pinkides istumine ja tahvel ning kriit ei tee veel kedagi targemaks ega pane tunni vastu huvi tundma – need, kes kuulavad, teeksid seda ka õues, ja need, kes ei kuula, kisaksid ehk vähemalt veidi kaugemal. Kuluks ära mõni karismaatiline õpetaja, kes julgeks asja algatada ja läheks klassiga õue. See ei pea ju olema siinsamas palliplatsi kõrval – midagi pargilaadset on ju kooli lähedal olemas küll, lausa mitu. Võib täpselt samamoodi teha õpetaja-räägib-õpilased-täidavad-töövihikut-tunni, kui millegi originaalsema peale ei tule, veidi D-vitamiini on ikkagi pluss. Õpilased võib murule istumagi panna paaride kaupa ridadesse, et oleks tuttav ja turvaline tunne. Kuid kui julgust ja oskusi on, saab kõike ümbritsevaga siduda, rääkida pisut teistmoodi ning joonistada toikaga kruusale seletavaid jooniseid või käskida noortel endil midagi teha – loovus on alati teretulnud.

 

Õpilased ise on oma soovi õues õppida põhjendanud näiteks vabama õhkkonna ja õpilaste rõõmsameelsusega, mis teeks koolipäeva pingevabamaks. Kuid meiegi mõistame, et iga tund siiski õue minna ei saa. Sõltuvalt ilmast näiteks. Ja tunni sisust. Aga meiepoolne soovitus pedagoogidele on: mõtelge selle peale, et oma ainele veidi elu sisse puhuda. Kuiv ja igav olemine ei ole kohustuslik, liiatigi veel mitte kevadel…

 

 

Minni Saapar

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: