Uudised

05
mai

Tangerine Tandem 3.osa

Teisipäev

Kell on 5.40 hommikul ja me oleme Vilniuses. Magus üllatus külmas hommikus: meil ei ole enam jalanõusid. Me oleme pimedas bussis, mis ootab meie väljumist, kuigi meie külmetavaid jalgu katavad vaid õhukesed sokid. Otsime ligi kümme minutit, bussis pannakse valgustus tööle, mis ärritab nii mõndagi seni maganud inimest. On kuulda urinat, on kuulda abistava tooniga võõrkeelseid repliike. Aga mida pole, seda pole. Lõpuks ma avastan, et isiklikud jalavarjud on leidnud uue elukoha bussi vetsu trepi viimasel astmel, nurgas kinni. Voku sussidega läheb veel tükk aega, nood on kuskile ette istmete vahele sattunud. Kuidas nad said tagaistmelt sinna? Ei tea. Üks kahest – kas Leedu maanteed nagu bobikelgu jäärenn või mõni lätlane/leedukas naljakas.

 

Maha me saime ja oleme nüüd rõskes pimedas linnas hommikul vara, just ärganud. Maailmast jagame hetkel väga vähe. Aeglaselt loivame jaamahoonesse. Ostame linnakaardi ja küsime poemüüjalt selges vene keeles kus me parasjagu asume:

                Mina: „Извините нас, пожалуйста, где мы находимся?”

                Müüja: „я не знаю...”

Vilnius ei ole üldsegi nii suur linn, et selline asi vabandatav oleks. Lihtsalt loll inimene vist. Leidsime ennast ise võõralt kaardilt üles. Kella seitsme paiku oleme teada saanud kus, kuhu ja kuidas? Vilniuse kesklinn, äärelinna ja rongiga. Selleni on aga aega ja vahepeal on kõht tühjenenud ning agu muutunud koiduks. Kus häda näed laita, seal McDonald’s ju aitab. Tavaline menüü, tavaline kujundus, erilised inimesed. Hullud nimelt. Mitmeid hulle. Mõni räägib aknaga, mõni mängib tagalauas MacGyveri kontaktisikut. Kusjuures, olustik õues meenutab väga mõnda MacGyveri osa, kus meie nutikas protagonist läheb tegelema rahvusvaheliselt tähtsa raketimissiooniga Omskis või midagi sellist. Hall ja külm visuaalselt. Seniks kuniks Voku vetsus käib meenub mulle Pille kõne mõni aeg tagasi, kus nõuti sinist õhupalli, kui me tõesti kohale peaks jõudma. Maci lagi on õhupalle täis. Lähen mängin leti juures kutsikat ja saangi kimbu palle. I am happy. I am loving it.

 

Voku naaseb. Oleme endaga üsna rahul. Ennist omistasime teatud punktidele kaardil teatud hinded, mida meie sooritus sinna jõudes väärt oleks:

                                Välismaale jõudmine                        1

                                Riia linn                                                                2

                                Leedu                                                      3-

                                Vilnius                                                   3

                                Poola                                                     3+

                                Warshaw                                             4

                                Saksamaa                                           5-

                                Berliin                                                    5

                                Pillega kohtumine                             5+

Seega kolm on meil juba käes, mis tähendab, et järgi teha pole vaja, aga ega õige haritlane koolis kolmega lepi, ega meiegi.  Läheme summa cum laudet püüdma.

 

Kell 7:48 istume rongi peale, mis peaks meid viima suure tee juurde Vilniuse perifeerias, aga viib meid hoopis pärakusse või täpsemalt kuskile Palderiaisse. Rongist maha tulles näeme, kuhu me ennast organiseerinud oleme. Külm lumine industriaalküla, kus rong möödaminnes peatub, et selle mõne hullu, kes suvatseb seal elutseda, maha visata. Meenutab Siberit. Küsime kohalikelt meestelt abi. Nad näevad väga venelaste moodi välja: talvemütsid, ajamata habemed, suitsud pidevalt ees. Teadagi on slaavlastel, erinevalt eestlastest, tugev kollektivismi tendents, seda oli näha ka abi küsides. Küsime paari mehe käest teed, nood kutsuvad mõned uued vanahärrad juurde ja viimased omakorda viipavad kohale veel paar tüüpi, teedel peatatakse autod,  kõik kaasatakse abiosutamise väljakutsesse. Kusjuures kõik tulijad surusid kõikide olijatega omavahel käsi. Tõesti suur kokkuhoid. See on üks vähestest slaavlaste headest külgedest, salut! Lõpuks saame juhised kätte, kõik muidugi vene keeles, aga tundub, et suhtlustasemel on keel peaaegu omandatud. Kiitos pr. Külli Pullerits ja pr. Sirje Ibrus, meie slaavi sofistid kodumail.

  

Niisiis kõnnime kätteantud suunas läbi metsatuka. Vastutulevalt vanainimeselt otsustame igaks juhuks üle küsida, kas me ikka läheme sinna, kuhu peab. Vanainimene sokutab meiega rääkima läheduses oleskleva nooruki, kes näitab täpselt kaardi pealt, kus me oleme ja kuhu peame minema. Meile soovitatakse sõita tagasi linna, sest oleme valel teelõigul. Jõuame suure teeni ja saame linnaääri läbiva liini peale. Back in Vilnius. Peatuses osutavad mõned mehed meile abi ja peatselt oleme uue bussi peal, seekord üle tee asetsevast peatusest. Sõidame mõnda aega ja jõuame täpselt samasse kohta tagasi, kus me enne nooruki käest abi küsisime. Tore. Pooletunnine ring bussidega jänest sõites, kasutegur null. Nüüd tuleb hetk, mil me viime läbi ühe kõige entusiastlikuma hääletamiskatse meie trip’i jooksul. Seisame väiksemamõõdulise kiirtee ääres, mille liiklusvoo tihedus minu arvutuste järgi on 15 autot minutis. Proovime kõiki meetodeid pealesaamiseks – oleme tagasihoidlikult tee ääres ja naeratame, oleme agressiivselt poole tee peal (ei soovita järgi teha, rekkameestel pole südant ja sõidavad sinust üle, ei vaevu rooli keeramagi), peidame end üksteise taha, et tunduksime väiksema vaevana, oleme üksteisest kaugemal ja siis jälle lähemal, anume põlvili, palvetame, karjume, kisame, lehvitame käte ja jalgadega rahvusvahelist abisignaali, mängime nördimust (okei, mängida pole vajagi) jne. Samas, kui on möödunud juba vähemalt 2000 autot, pole me saanud ühtki lootusekiirt (v.a. üks. Nimelt peatus 50m pärast meid auto, mille suunas hõisates jooksime, aga tuli välja, et tegu on hoopis mingite kohalike jopakolladega, teetöölised või midagi, kes peatuvad siin niisama nalja pärast. Lahkusime alandava naeru saatel.)

Tundub, et selles keerdteedega maanteerägastikus oleme meie vales kohas ja astume mingi suvalise järgmise bussi peale. Bussi teekonda meil ei õnnestu järgida, sest bussi peal on üks noor õllesõber, kellega meil tekib keskustelu. Pärast mõningast vene keele purssimist suudame talle selgeks teha, et oleme Eestist. Vastuseks saame hõiske: „Oh, братья!” Kodanik õllesõbral on meeles 15 aasta tagune inimkett eestlaste, lätlaste ja leedukate ühistööna, mis, nagu näha, on liitnud balti rahvaid nõnda, et seda ka kümnendeid hiljem meeles peetakse. Õllesõber kutsub meid aga endaga kaasa. Ta soovib meiega humalavett mekkida ja juttu vesta. Astume bussist maha, tema moosib meid endaga kaasa tulema. Lahkub bensiinijaama õlut ostma as we make a run for it, sest selliste poolkahtlaste tüüpidega pärapõrgus sõbrustada poleks väga mõistlik tegevus. Jookseme suvalise maantee poole, mis nagu pärast selgub ongi M4, mida oleme juba tükk aega jahtinud.

Tatsame üle autosilla paralleelselt hiigelkiirteega, kõmbime päris mitu kilomeetrit läbi lume ja sopa. Proovime hääletada, aga kiirteel ei paista lootustki olevat. Kaua kõndides jõuame järgmise bussipeatuseni, kesk lõputuid põlde. Transpordiootuses on üks inimene. Ta, tundub, ei räägi ühtki keelt, leedu keel kaasa arvatud. Kalpsame bussi peale, mis viib meid Trakai poole. Kahjuks ütleb loll sisetunne, et arukas oleks enne Trakaid suvalises peatuses maha hüpata. Nüüd oleme kohas, kus on kaks bensiinijaama, üks ühel, teine teisel pool teed. Turgatab, et bensiinijaamadest on palju kergem peale saada, sest inimestel pole abipalujate eest kuhugi põgeneda. Läheme aga rõõmsalt üle tee ja hakkame inimesi küsitlema. Aga mingil imelikul põhjuselt ei sõida keegi Trakai poole, vaid kõik Vilniusse.

Pärast pooletunnist inimeste püüdmist saame aru, et tegelikult me oleme valel pool teed. Kõik inimesed selles bensiinijaamas peavadki Vilniuse poole sõitma. Kurb-naljakas. Siuname saamatust ja suundume teisele poole. Ennäe, siin sõidavad kõik inimesed õigele poole. Küsitleme vähemalt viit inimest, kuni üks ärimees võtab vedu. Millegipärast on ta kiire ütlema: „You are from Estonia, right?” Kurat seda teab, kust ta aru sai. Seletan talle, et meil on probleem ja me sooviks küüti. Ta on lõpuks nõus meid Trakaisse viima ja me istume tema luksusmaasturisse. Tee peal võtab ta handsfree abil ühendust oma naisega ja Voku ning inglise keelt kõnelev proua peavad maha lühikese vestluse. Saame teada, et selle mehega saame Trakai linna, kust läheb buss Marjanpole’isse ja seal on suur tee, kust peaks kohe kindlasti mõne Poola rekka või auto peale saama. Good.

 

Trakai saab ületama Valmierat oma õuduses. Väga rets linn. Nurga peal jõlguvad kohalikud trouble-maker’id, bussijaam meenutab pommiauku, laest tilgub vett ja infopunkt kujutab endast paari ruutmeetri suurust tuba, mille juures kudrutavad vanamutid ja mille sees on üks härra, kes organiseerib papptahvlitele kirjutatud bussiliinide nimesid. Info on siiski olemas, saame teada, et peatselt lahkub buss Marjanpole’isse ja pilet on 30 litti. Tengelpungas on järel täpselt kolmkümmend litti. Loodame, et Marjanpole on piisavalt suur koht, et seal raha vahetada saaks. Buss saabub ja meie läheme sinna peale, bussijuht aga ei märka meid ja me istume lihtsalt maha paar istet temast tahapoole. Loodame sõita jänest ja säästa enda viimased kopikad. Bussi klaasilt võib lugeda hoiatust, et piletita sõit võrdub viiekümne litise trahvi või politseiga. Riskime siiski.

 

Nojah. Ei läinud läbi see nali. Vahele võeti. Umbes 2/3 tee peal teeb buss pikema peatuse ja bussijuht saab ringi kõndida, märgates meid, kes pole küüdi eest tasunud. Tuleb küsib vene keeles kus meie pilet on. Otsustan mängida umbkeelset, kes ei mõista ühtegi keelt peale omaenda ja veeretan nõnda olukorra raskuse Voku õlgadele, kes meie näitemängus oskab vaid inglise ja eesti keelt. Inimesed kogunevad meie ümber keerleva fiasko juurde, tagantpoolt saabuvad tõlgid, kes oskavad inglise keelt. Voku mõtleb kohapeal välja vale, et me juba maksime bussijaamas mingile mehele ja kas me peame siis tõesti uuesti maksma? Apelleerime endile kui haletsusväärselt petta saanud turistidele. Seniks läheb bussijuht tagasi oma  istmele ja asi rahuneb maha, peame pisut plaani kuidas Marjanpole’is põgeneda ja uinume. Kohale jõudes üritame bussist väljuda, kuid meid takistab bussijuht, kes sulgeb julmalt meie ees ukse ja nõuab raha. Annan eelnevalt saalomonliku otsusega suurtest kupüüridest tühjendatud rahakotist kõik Leedu ja Eesti sendid. Bussjuht haarab ka mu Eesti sajakroonise järele, ma võtan selle ta näppude vahelt tagasi. Ta küsib: „Euro?” Ma noogutan agaralt ja ulatan talle kaks Eesti kahekümneviiekroonist rahatähte, mis paneb bussijuhi ust koheselt avama. Kiire arvutus. 30 litti oleks Eesti rahas olnud 138 krooni, meilt sai ta aga maksimum 70 krooni. Võitsime poole rahast. Rõõmustame oma õnnestunud tehingu üle ja läheme sööme pisut pizzat kohalikus restoran-baaris. Kiire kohapealne kalkulatsioon kaardi abil näitab, et me oleme koduuksest täpselt 666 kilomeetri kaugusel. Premonition superb.

 

Marjanpole on siiski üsna suur linn, võrreldav Viljandiga. Küsime Lukoilist nõu oma edasise teekonna kohta. Nimelt oleme ca 80 km Poola piirist. Kasu küsimisest eriti ei ole, aga vähemalt saame suuna kätte. Kõnnime paar kilomeetrit, kuni jõuame linnast välja, kust algab tee, mis peaks viima Warzawa suunas. Valime ühe platsi kioski ja mõne väikese kõrvalteega enda hääletuskohaks. Pöial püsti ja tööle. Enda väsimuse ja tülgastuse peitmiseks tuleb vähemalt tunnijagu kvaliteethuumorit meie huulilt. Selgub, et asukohavalik polnud just kõige sobivam, meie vaimset tervist silmas pidades. Kuna pärast meie platsi keerab üks väike tee paremale, siis iga mõnekümne minuti tagant tuleb auto, kes näitab suunda paremale ja aeglustab, nagu tahaks meid peale võtta, aga siis pöörab lihtsalt kõrvalteele. Väga palju ‚innustavaid’ lootus-pettumus intsidente. Siiski lõpuks me auto peale saame. Imelik küll, aga kaks imelikus riietuses matkajat võtab peale mingi tööline, kellel endal on tagaistmel väike laps (ca 5a). Tekib pikem vestlus vene keeles elust ja olust. Räägime, kust me tuleme, mida me õpime ja kuhu me läheme.

Vestlus kandub üle Baltikumi riikide teemale. Meilt küsitakse, kuidas on lood Eesti majandusega. Ega hullu ei ole, vastame entusiastlikult. Vastuseks saame poolkurva repliigi, et Leedu majandus on omadega üsna põhjas. Väga palju töötust ja muid probleeme, seepärast meid ka peale ei võeta – inimesed on rahvuslikus depressioonis ja õhus on suur umbusaldus hääletajate vastu, kes võivad olla lihtsalt tööta jäänud pätid. Hea mees viib meid tundmatusse linna, lisades omalt poolt hoiatussõnad, et see on siis „töötute ja bandiitide linn.” Tore. Väga tore. Autost väljudes õnnestub Vokul kotist suur hunnik küpsisepuru tagaistmele ajada, suhteliselt piinlik, täpselt tänamise hetkel selline asi. Aga pole hullu. Bandiitide linna pole küll erilist soovi jääda, seega matkame välja, maantee äärde. Siin ootame me külmas ja norus üsna pikka aega. Autosid on vähe ja ka need vähesed ei soovi meid peale võtta. Kurbus tekitab veel rängemat kaitsehuumorit.

 

Väga kaua aega on mööda läinud, hakkame vaikselt alla andma selle koha suhtes. Kaugemal on õhuvines näha teist maanteed täis tihedat liiklust, võiks ju toda proovida. Matk sinna kestaks vähemalt tund aega, seega Voku käib peale, et me ootaks ühe viimase auto veel ära ja kui too ka ei võta, siis läheme minema. Ja auto tuleb ja Jumal näeb, et see hea on. Ja me saame auto peale. Kõike head ka ei saa muidugi, autosse sisenedes rebeneb magamiskoti rihm (sorry, Pille). Pealevõtnud vanamees on umbkeelne. Kohutav. Okei, okei, tegelikult oleme meie umbkeelsed ja ei saa temast aru, aga siiski. Raisk. Mõningase harjumuse järel hakkab ta vene keele dialekt ka kohale jõudma. Räägime Celine Dionist ja üle piiri sõites küsitleb ta meid narkootikumide omamise koha pealt. Vastuseks naerame, ehk liigagi afekteeritult. Poolasse jõudmine annab hindeks kolme plussi.

 

Oleme kuskil Poola linnas, mille nimi on umbkaudu hääldusega [Špriskzhiž]. Kell on 16:48 Poola aja järgi, mis on miinus üks tund Eesti ajast ja me ootame lokaalis, kus pakutakse kohvi nime all tassitäit kohvipaksu, bussi, mis peaks meid viima Susperykezkešinevisse (nimi muudetud).  Väljumiseni on jäänud tund. Vist. Otsime [Špriskzhižis] bussipeatust. No ei leia, kuigi see on nii väike koht. Näeme kolme tüdrukut tarata aias, kes teevad meist pilti. Jookseme rõõmsalt nende poole, aga nad põgenevad tuppa peitu. Nojah, Quasimodo tunne tekib. Otsime bussipeatuse üles ja saame jooksu pealt bussile. Vahepeatuses sisenevad bussi kaks kiilakate peadega Poola ossi – id est „possi”.

 

Suur seinakell asulas, mille nimeks osutub Susperykezkešinevise asemel hoopis Suwalkyks, näitab 35 minutit üle kuue. Siit linnast läheb 22:40 buss Varssavisse. Väga palju vaba aega. Väga, väga, väga palju vaba aega sellise koha jaoks.

 

Istume siis bussijaama trepil, sööme Eesti konserve, mis on tegelikult Lätis toodetud, arutame lingvistika ja kultuuri üle. Mõtleme, et kui me oleme Poola pealinna jõudnud, siis jääb planeerimata teed meil vaid 560 kilomeetrit, mida polegi nii palju. Tähendab, et tuhat kilomeetrit on juba läbitud. See on tervelt neljakümnendik maakera ümbermõõdust. Trepp millel me istume ja arutame viib kolm korrust üles ning on ülal ülerahvastatud kohalike taunide ja piffidega. Aeg-ajalt on kuulda naerupurskeid, poolakeelseid kommentaare. Mul on nuga. Jah, õnneks on mul nuga. Loomulikult saab täidetud ka meie trademark, milleks on õhtusöök  rahvusvahelises McDonald’sis. Celebrating cultural diversity!

 

Kakskümmend minutit enne ettenähtud aega saame bussi peale ja asume kiiresti magama tagaistmele. Voku hõivab magamiskoti, mina mantli. Pikk päev, magus uni.

Kommentaarid: 2

Vahel inimesed ikka avastavad pööningult koltund-tolmustest "Дело Но." kaustadest endatehtud kirju-joonistusi lasteaiapäevilt, vaatavad oma kahedimensionaalseid kriispujukusid hoidmas 'porkanteid' ning naeravad häbiga pooleks nostalgianaeru, et oh olid ajad ja et oh, kuidas kõik muutub. Olles komistanud sellele veidralt üksildasele saidile, olen leidnud oma porkanti.
Taavi Toomasson, 21. juuni. 09


Kindlasti vaatad sa ise enda tööd teise pilguga kui lugejad. Antud juhul on häbi küll viimane asi mida tundma peaksid :) Mis puutub "veidralt üksikusse" lehte, siis tegelikult on külastajaid väga palju, ja järgmine aasta võtame niikuinii TR uuesti põhjalikult käsile.
Elen, 01. juuli. 09


Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: