Uudised

04
märts

Tangerine Tandem 2.osa

Esmaspäev

Mind äratab vinguv telefonihelin. Kõne vennalt, kes ühmab lakooniliselt: „No tule välja.” Olin palunud tal oma matkakoti tuua, et kuhugi kõiki neid kiirnuudleid toppida. Võtan paki vennalt vastu ja palun, et ta mahhinatsioonidest ühtki hinge ei teavitaks, naasen majja vennalike ähvarduste taustal. Olles koti asju täis toppinud, jään pooleks tunniks mõtlema, mida küll Pillelt kihlveovõidu puhul nõuda. Eile enne Wernerist lahkumist sai kokku lepitud, et säärane ettevõtmine ei tohi toimuda ilma korraliku kihlveota. Parameetriks sai see, et kui me suudame ükskõik kuidas (excluding lennukiga) kolme päeva jooksul Berliini jõuda, on võit meie. Tingimusteks olid as follows: kui võidab Pille, oleme meie perioodi lõpuni koolis tema orjad, st. 3 nädalat; kui võidame meie, noh, selle võime välja mõelda tee peal.

                Kell läheneb üheksale, mil Tartus avatakse pangad. Ajan Voku üles, kes suudab minimaalse ajaga oma nodi valmis panna. Kell 10.05 läheb meie buss Tartust Valka. Mõlemad läheme oma isadega linna raha hankima. Kompsud said minu kätte, sest Voku isa ei tohi teada, et meil nii palju asju kaasas on, säärane paranoik hakkaks kohe midagi kahtlustama.

                Pangas ootab mind üllatus, raha väljavõtmislimiiti saab suurendada ainult minu ema koos sünnitunnistusega. Plaan B, võtan 1500 krooni välja, lisaks subsideerib paps omalt poolt kahe hooletult ulatatud pääsukesega. Voku sai ka vahepeal oma rahad kätte, suundume bussijaama.

Buss on kell kümme kohal nagu lubatud ja meie selle peal nagu plaanitud. Teeme inventuuri. Enamik asju on kaasas, v.a. õpilaspiletid ja lisapatareid pleieri jaoks. Rahacheck. Praegused finantsressursid on järgmised:

·         1025 krooni

·         30 latti (1800 krooni)

·         60 litti (270 krooni)

·         100 zlotti (450 krooni)

·         145 eurot (2260 krooni)

Kokku siis krooni ekvivalendis 5800.-, aga see number kehtib Eestis ja Eesti panga vahetuskursiga nagu hiljem selgub. Valusalt. See on see hetk, mil meie, kaks punapead, bussi tagaistmel teadvustame endale, et me teemegi selle tembu ära, või nagu ütleks politseinik Joe Family Guy’st: „LET’S DO THIS!

                Tund aega ärevust ja meie retk algab. Oleme Valga bussijaamas, 10 kg kotte seljas. Kõnnime rongijaama, otsime üles infostendi ning helistame tasulisele numbrile. Operaator vastab.  Küsin: „Tere päevast, kas te saaksite mind aidata, olen praegu Valgas ja sooviksin sõita rongiga Riiga.” Saan vastuseks pseudo lapsus linguae  korrektuuri: „Riiasse, mitte Riiga,” (mis on loomulikult ülivildakas arusaam eesti keelest) ja mulle antakse uus number, mida proovida. Mõtlen, et telefoniviisakused ja viisakused üldse on liiga üle hinnatud ja sellises situatsioonis üsna kasutud; kui mina oleksin telefonioperaator või näiteks kooli peal askeldav õpetaja, siis mind isiklikult häiriks see teretamiste, vabanduste ja tingiva kõneviisi üleküllus. Seega teen järgmise kõne lakoonilisema: „Tere, olen Valgas, tahan Riiga, aita mind!” Pettumuseks hakkab naine teisel pool telefonitoru ette lugema ronge Moskvasse ja Peterburi. Paistab, et Valgast Riiga rongi ei lähe. Ja meile omaselt kollitab juba nälg. Astume läbi kohalikust kolkapoest. Kusjuures kogu linn on üks kole räpane kolgas, mida samastaksin disfunktsionaalse, kuid ülerahvastatud peldikuga vene kasarmus.

                Esimene nälg saab rahuldatud moonirullide ja pulgakommidega, teine tapetud restoranikülastusega. 112 kr kohas nimega Conspirator Bar, 2 seapraadi, 2 piima (!)  ja üks kohv. Parim toit enne Berliini. Restoran läbib maitsekustesti, aga kunded on küll hirmsad töllid. Koledad mustad venelased. Pubi kiituseks ja kaitseks võib öelda, et nad vähemalt võitlevad oma halli pööbelmassi vastu. Seinal ilutseb silt: pärast kella 20.00 dressides või muus ebastiilses riietuses sisenemine keelatud.

                Kõht rammusat eesti toitu täis, suundume reisibüroosse, kus meid teenindab üks stereotüüpne loll, aga hea südamega inimene. Palume nõu oma plaani kohta ja alustuseks küsime suunda, kust me saaksime üle piiri. Sellele küsimusele vastamiseks leiab Ohmu (nimi muudetud), et tark oleks võtta ette maailma kaart, kus Eesti on märgitud valge plekina. Peatselt taipab Ohmu, et sealt ta vastust ei leia. Ahhaa! Võib-olla tuleb abiks, kui võtta lahti netilehekülg Tallinn-Berliini turismiliiniga ja uurida Saksamaa vaatamisväärsuste pilte ja pildiallkirju. Oeh, süda ihkab lahkuda, aga südametunnistus ei luba. Samas liiga tülgastav, et tähelepanu osutada. Lõpuks saame umbkaudse suuna kätte ja hakkame kõmpima. Mõne kilomeetri pärast oleme piiril ning seisame teadmatuses: kuhu passi peab näitama? Piir on tühi. Ei hingegi. Kõnnime Lätti nagu kõnnitakse vesternides kummituslinna. Nautimus! Esimene piir ületatud! Seegi on juba saavutus, arvestades hommikul saadud sõnumit Voku emalt:

 

„Kui ma taaviga kohe rääkida ei saa, siis bye-bye jaanuse raha. Ja võtit talle ka tehtud

pole, uuele lukule. Nii et ootan kõnet, muidu isa liikuma ei hakka. Võlgu ei maksa ka.”

-Krista Vogelberg
17.03.08 at 8AM

 

See situatsioon on aga seljataga ja lahendatud, praegu on ees Euroopa. Uhkus (enda üle) ja eelarvamus (Läti suhtes).

                Kõnnime paarsada meetrit edasi ja ootame. Ükski auto peale ei võta, poolsada juba mööda sõitnud. Kõik näitavad vasakule. Lähme vaatame, mis asi see seal pahemal siis on, kuhu kõik osutavad. Jõuame linna, mis on arvatavasti Valka äärelinn. Käime restoranis abi palumas, ilmneb, et peame läbi linna kõndima, Riia

suund antakse kätte. Kõnnime paar minutit ja meie kõrval peatub auto, kust küsitakse: „You speak English?” Hüppame aga särasilmi sisse. Esimene küüt toimub ilma pöialt tõstmatagi. Nõndaks, hea algus.

                Autos on paar teismelist, kes kuulavad träna, aga paistavad haritud olevat. Viivad meid läbi linna ja panevad maha. Oleme kohas, kus on üsna väike asfalttee, millest ühele poole jäävad mutikeste hurtsikud ja teisele poole mets; kaheldav, et see Riiga viib. Tee ääres on võmmid, kes kinnitavad, et suund on õige. Hääletamine alaku.

                Vegeteerime juba mitu tundi ühe koha peal, sada meetrit seadusesilmadest, kes, for the record, olid naissoost, ja mitte keegi ei halasta. Hakkame juba kahtlema kas hääletamine on üldse legaalne, et keegi mentide lähedal peale ei võta. Külm. Seisang. Külm... Praeguseks hetkeks saab iga auto, kes omast arust nõnda humoorikalt mööda sõidab, ka üsna humoorika sõimu osaliseks. Sünnivad nii mõnedki neovulgarismid. Lõpuks võtab kaks kurba poissi peale kohalik logu buss. Kell on 15:24. Piletid maksid 1.45 latti per kärss ja me sõidame kuhugi, mille nimi on Valmiera.

                Oleme peatselt Valmieras. Kui Valga oli üks peldik, siis see on asi, mida tolles peldikus välja heidetakse. Ropp umbkeelsete värdjate biotoop. Soovime kohe lahkuda esteetilistel kaalutlustel. Suundun bussijaama, kus ei paista olevat erilist infot. Küsitlen üht vanameest, kes enda sõnul oskab pisut inglise keelt. Vestlus näeb välja umbes seesugune:

                Mina: „Hello, do you speak English?”

                Mees: „Little English..”

                Mina: „Could you please translate these words here for me?”

                Mees: „.. Yes!”

*Saan teada, et sõnad koitunud tablool tähendavad saabumis- ja väljumisaega*

                Mina: „Okay, what time is the next bus to Riga?”

                Mees: „Eeh.. Bus.. big.. *venekeelne gibberish*.. wait”

*Mees läheb räägib mingi naisega pool tundi agiteeritult läti keeles. Tuleb tagasi ja kasutab 20 minutit, et selgeks teha järgmised mõtted:

1) In Valmiera bad info

2) In Valmiera little info

3) In Riga 3 lady and big English table

                Kuigi abi oli temast vähe, imetlen ta märkimisväärset tublidust. Vaene mees proovis ikka väga palavikuliselt oma sõnu kokku seada. Jätan ta tänades maha ja suundun läti keelt lugema, vähese vaevaga saan teada, et 17:01 stardib buss Riiga, pilet on 2.3 latti per nase. Ees ootab üsna pikk reis. Ja buss tuleb. Meie selle bussi peale.  Ja buss läheb. 

Kell tiksub esimesi sekundeid kuue peale. Juhtub seniolematu, hallist taevast tuleb nähtavale kuldne päike. Pool tundi hiljem ümbritseb meid midagi hingematvat: laiuvad rohelised männimetsad, sinav taevas, kiiskav õhtupäike, mis heidab kiiri läbi kuldsete teeäärsete õlekõrrepuhmaste. Metsade vahel on raudteed, mille rööbastelt peegelduvad päikesesädemed pimestavad silmi. Tee on sirge ja lõputu ning selles olematus lõpus sinab õrn peenike vine.

                Pisut enne seitset oleme suurlinnas kohal ja vaikselt hakkab ka hämarduma. Kellaaja jätame meelde, et saaks arvestada kaua meil on valgust teel olla. Sõidame väga kaua läbi eeslinnade, Riia paistab olevat vähemalt neli korda nii suur kui on Tallinn. Bussipeatus.

                Esimene asi, nagu ikka, on tormata infopunkti abi paluma. Seda nüüdki, sellesse infopunkti sai erinevate küsimustega kolm-neli korda tagasi pöördutud. Parasjagu uurime ega sealt Vilniuse kaarti ei saa, kui seljatagant hõigatakse: „Tere, eestlased!” Kaks tüdrukut Kunstiakadeemiast olid käinud Iirimaal ja on nüüd tagasiteel koju. Eestlasi kohata oli tore, aga veel ei osanud me aimatagi, kui suur igatsus meil selle rahvuse esindajate järgi tekib.

                Meie buss Vilniusesse lahkub alles öösel, seega on aeg šopata. Kusjuures, pilet Varssavisse, nagu teatab reklaam seinal, oleks maksnud ca 40 eurot. Müstika. Sellist raha meil ei ole. Nüüd aga poodi. Üle tee on kohalik Stockman, mida me siis hääldame läti moodi [Ššštockmans!].  Ostame endale auhinnaks saia ja kohalikku parimat – Karumsi kohukesi. Istume Stockmani ees pingi peal, sööme oma toitu ja naudime elu. Raske on ette kujutada, et sama aja jooksul, mis me tavaliselt koolipinki nühime, saab igaüks sõita välismaale, suurde pealinna tühiselt väikese rahaga. Inimesed on tegelikult palju vabamad, kui nad arvata oskavad. Tugitoolis lösutades tundub juba sõna „välismaa” midagi kauget ja võimatut. Aga nii see ei ole, Euroopa Liit, Schengen jne; piirid on lahti ja maailm valla. See pidi olema eestlastele omane, et piiride avatus pole veel päris kohale jõudnud. Voku teab veel lisada, et selle tõttu hinnatakse välismaal Eesti töölisi – kui nad saavad üle piiri tööle, siis nad kardavad sellest nii hirmsalt ilma jääda, et teevad ülikvaliteetset ja/või ületööd. Kahe rännumehe vestlus hõlmab kõikvõimalikke kohti, kuhu on võimalik reisida ja jätkub filosoofilistel teemadel maailma ebavõrdsuse kohta, mille magnituud, nagu me dialektikas avaldub, on ehmatavalt suur.

Söök kõhus, läheme tagasi bussijaama ja istume eestlastega ootesaali nurgas vastu peatselt degenereeruvat turvavõrku. Muutun kiiresti uniseks. Voku ässitab mind üles ja on mäkki minek. Teel sinna komistan korduvalt ja teen teisigi unesegase mehe tempusid, näiteks astun olematutele trepiastmetele, nii et jalg kukub kõvasti läbi õhu vastu maad. Mäkk on kosutav, tagasi minnes helistan Eestisse, Kriisule, kes on raskesse angiini jäänud ja põeb oma 40 kraadist palavikku. Jama lugu. Vastu saadetakse ka sõnum, mis jõuab kohale alles Berliinis. Põhjust otsige minu konservatiivsest suhtumisest – hoian telefoni väljalülitatuna, et säästa akut. 22:30 tuleb buss, kuhu peale marsivad kaks unist selli, kes peatselt tagaistmel süleluses suikuvad.

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: