Uudised

20
veebr

Tangerine Tandem 1. osa

Mina ja Voku istume Werneris, laual tühjaks joodud tassid, ning arutame flegmaatiliselt tee maitse üle. Meeleolu on tingitud ilmast tänaval, porine ja hall. Aeg veereb nõnda aeglaselt, et uni tikub peale. Meie, kaks oranžpead, ootame läbematult klassiõde Pillet, kes pidi juba poole tunni eest meiega siin kokku saama.

Mina ja Voku istume Werneris, laual tühjaks joodud tassid, ning arutame flegmaatiliselt tee maitse üle. Meeleolu on tingitud ilmast tänaval, porine ja hall. Aeg veereb nõnda aeglaselt, et uni tikub peale. Meie, kaks oranžpead, ootame läbematult klassiõde Pillet, kes pidi juba poole tunni eest meiega siin kokku saama. Vokul on talle üle anda kõrvaklapid, mida Pillel on mingil põhjusel vaja. Aeg tiksub edasi, ma teen sissekande teepäevikusse äsjamaitstud jookide kohta, Voku sirvib Hamiltoni „Antiikmütoloogiat”.

                Lõpuks, 45 minutit hiljem saabub Pille. Me soovime lahkuda, aga Pille nõuab paikseks jäämist. Me Vokuga ei ole kunagi selliseid kohti talunud, pidevalt vajadus kuhugi ära minna, rõhuv tunne südames. Mõnel inimesel tekib säärane äng eetilisest südametunnistusest –  ei saa ju mitte midagi tellides kohvikus istuda tund aega. Meil ei ole eetikat. Meie põhjus paikneb hoopis kuskil klaustrofoobia, apaatse tegevusetuse ja üldise tarbimiskeskuste vihkamise vahel. Lisaks ängile on Vokul juba mitu päeva olnud tunne, et midagi suurt on juhtumas; käsi väriseb hullemini, kui mul, kel on juba 5 aastat pensionärieas napsumehe kämblad olnud.

                Jääme siiski määramata ajaks lokaali, tekib vestlus. Pillega on jutt alati kerge tulema; temas peitub lõpmatu pagas triviaalseid fakte, millest jutulõngal on kinni hakata. Ja nendega ta ei koonerda. Jutt läheb sujuvalt üle põhjustele miks Pillel üldse kõrvaklappe vaja on. Pille teatab meile väheste emotsioonidega: „Ahjaa, ma lähen homme Saksamaale, Berliini.” Me vaatame teda üllatusega ja pärime üht-teist reisi kohta. Vestlus püsib suusooja tasemel kuni Voku ütleb: „Ma nüüd tulen ühe crazy ideega välja: mis siis, kui me tuleks kaasa teiega Saksamaale?”,  kallutab pea pisut viltu ja teeb ootusärevusest suured silmad.

                Voku kibeleb juba suvest saadik Eestist minema. Juulis käisime kahekesi oma esimesel trip’il. Olime otsustanud, et meil on igavast kodusest suvest siiber ja läheme kuskile rändama. Mõne päevaga olid kotid koos, magamiskotid olemas ja kaart pihus. Telki otsustasime mitte võtta, nii tundus rännak vürtsikam. Mõni tund pärast koitu asusime teele, taskus mõlemal üle viiesaja krooni. Võtsime suuna Võrtsjärve poole. Trip’i eel ei osanud me aimatagi, milline elumuutev rännak sellest saab. Seitse päeva hiljem maabusime kodus, Tartu kallasteil, olles sõitnud 17 tundi süstaga mööda Emajõge, seljataga seitse päeva hääletamist, juhuslikke magamiskohti, sadu kilomeetreid Eesti sulapigiseid teid ja kümneid pisemaid seiklusi siin-seal. Kuigi meil õnnestus viimaseks päevaks väsimusest tülli minna, pole seni olnud meie elus lähendavamat ja mõjukamat sündmust. Pärast seda retke saime nakatatud seiklemispisikust. Kes soovikski tagasi minna igav-halli konsumeristlikku linnaühiskonda, kui kord on oldud täielikus vabaduses keset viljapõldu, päikesekiired kaabu serva tagant nägu paitamas? Kevadine somp, väsitav kool ja lääne ühiskonna dekadents olid meid nurka surunud, me vajasime väljapääsu.

                „Ei, te ei saa tulla, meil on lend juba ammu broneeritud, pluss seal ei ole enam vabu kohti arvatavasti,” reageerib Pille. Küsime täpset sõiduinfot, et teada saada, kuidas end kaasa nihverdada. Pille reisi algus on esmaspäeval kell 6.30 Tartust, suund Riiga bussiga. Riiast sõidab omakorda odavlend Berliini ning esmaspäeva õhtuks on nad kohal. Grupp ööbib odavas hostelis, kus väidetavalt on üks voodikoht vaba. Seda mainida oli suur fopaa, sest nüüd, kus ööbimisprobleem on lahendatud (ühes voodis magamine meie sirgjoonelist heteroseksuaalset trajektoori ei kõverda), pole midagi, mis meid takistaks.

                „Olgu, aga me läheme siis häälega,” arutleb Voku. Kuigi ma pole eriti elevil mõttest minna nõnda nigela ilmaga eksprompt pärapõrgusse, tõmbab Voku entusiasm mind kaasa. „Nii, mõtleme, mida meil vaja on...” hakkab Voku reisiplaane kokku seadma. Mõlgutan paar sekundit mõtteid ja pakun välja nimekirja:  „Esiteks peab vanematega korda ajama asjad, teiseks on meil vaja roppu moodi raha, mida meil pole kuskilt võtta, siis telki on vaja, ja magasmikotte of course, mingeid normaalseid riideid, Euroopa kaarti ja passe.”

                Pisut asja konkretiseerides ja olles vaadanud läpakaga järgi marsruudi, leiame, et häda pärast saaksid ellujäämiseks vajalikud tingimused täidetud küll. Minu vanematega probleeme ei tule, võin öelda, et läheme matkama, ja isegi kui avaldada sihtpunkt, ei tohiks probleeme tekkida. Voku vanematega on teine teema. Kolm suvetööd ja aastatepikkune, valetamine ei ole just head teinud mu seltsilise mainele, lisaks kipuvad vanemad sellistes olukordades muutuma ülikaitsvateks. Kuid kõigest on võimalik mööda minna. Voku vanematele söödame pisivale ekskursioonist Riiga minu venna Henriga. See peaks olema piisav, et konservatiivsed vanemad väljastaksid omapoolse carte blanche’i. Järgmiseks rahaküsimus. Voku usub, et ta saab oma isalt piisava koguse kätte, mina olen pisut raskemas olukorras. Mul on arve peal umbes 2500 krooni, mida ma ei saa välja võtta ilma vanema juuresolekuta. Deebetkaardi limiit on 200 kr/päev. Olukord jääb hetkel lahtiseks.

                Kõnnime juba pool tundi kesklinnas, pidades plaani hädavajalike toimetuste üle, mis meid ees ootavad, kui põrkame kokku oma endise klassiõe Maarjaga. Maarja pärib talle omaselt: „Noh, mis teil täna plaanis?” Voku hõiskab: „Noo, eks ikka Berliini sõidame! *vali naer*” Meile vastatakse, et me pole mitte ainukesed, sama suund on ees ka Maarjal, ja nagu peatselt teada saame, tervelt kahel tosinal õpilasel meie koolist. Palume Pillel ja Maarjal meie plaani saladuses hoida, mõtetes keerlemas salasepitsus teha pisuke sürpriis oma klassivendadele-õdedele, kellega meie suhted pole just liig-familiaarsed. Tuleb buss number neli. Impulsiivne otsus joosta bussile ja käia Voku vanematega asju sirgeks rääkimas.

                Mõnikümmend minutit hiljem jõuame tema poole. Loomulikult nagu tema vanematega ikka ootavad ees intriigid. Nimelt ei soovi murelikud vanemad lasta reisile laiskvorstist poega, kes oleks võinud eesootaval kevadvaheajal pisut koolitükke järele õppida. Natuke veenmist ja diplomaatiat, pisut kompromisse ja pisaraid, ja saabub lahendus kui kirik keset küla. Seeniorid lubavad Voku reisile tingimusel, et viimane õpib minu abiga järgi kaks kursust matemaatikat. Mina – matemaatikas nelja-viieline, Voku – üheline. Vanematele võib numbrite põhjal tõesti jääda mulje minust kui matemaatikaoskajast ja pojast kui nullist, aga praeguse haridus- ja hindamissüsteemi põhjal näitab antud numeraal vaid inimese usinust ja tahet alluda bürokraatiale ning seda on Vokul tõepoolest hinde vääriliselt. Võtan omale kohustuse kogu matemaatika semester semule selgeks teha, kinnituseks aumehe sõna. Oeh, teadagi, mis sellest tuleb.

                Paneme asjad kokku, läheme minu poole. Mu pool kulub kogu õhtu, et kõik askeldused korda ajada. ID-kaart, telefoni roaming, isa nõusolek pangakaardi limiidi suurendamiseks, telgid, särgid-värgid. Õhtu lõppeb täieliku korralagedusega mu maja suurimas toas, peeglisaalis. Põrandal on laiali meeletus koguses kiirnuudleid, konserve, Wild Cherry teed, kahvleid, riideid, telgivaiu ja absoluutselt kõike muud, mille peale kahe hullu aju võib tulla.

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: