Uudised

20
veebr

Rebaste ristimine ehk Highland Games

Kunagi ülikoolidest alguse saanud rebaste ristimise traditsioon nägi ette riitust, kus sotsiaalne grupp võtab omaks uue liikme ja üksikisik võtab omaks uue sotsiaalse seisundi.

Traditsiooni juured
Kunagi ülikoolidest alguse saanud rebaste ristimise traditsioon nägi ette riitust, kus sotsiaalne grupp võtab omaks uue liikme ja üksikisik võtab omaks uue sotsiaalse seisundi. Üritus oli oluline meie-tunde tekitamiseks, selleks et kõik oleksid koos midagi üle elanud. Sel ajal polnud rebaste ristimine sootuks nii räpane ja rõve kui tänapäeval. Meie emade-isade aegu polnud munadega loopimisest või näoga keefiri seest kommide otsimisest juttugi. Rituaali eesmärk oli erinev.
1990ndate alguses võtsid keskkoolid rebaste ristimise traditsiooni omaks. Aastatega hakkasid hoogu ja populaarsust koguma aina uuemad ja ekstreemsemad kombed, kuni lõpuks pälvisid meedia ja lapsevanemate negatiivse tähelepanu.

 

 

Läheb lahti!
Esmaspäeva hommikul üllatasid värskeid rebaseid rõõmsameelsed abituriendid, kes maalisid kümnendike näod huulepulkade ning silmapliiatsitega värvikirevateks. Rebaste koolikotid vahetati nädalaks suurte mustade prügikottide vastu. Samuti said nad šotiruudulise mustriga klannilindid, mis pidid rebasenädala kestel riiete peal olema.

Esmaspäevast neljapäevani olid rebaste vahetunnid tegevust täis. Iga päeva alustas ühine hommikuvõimlemine jalgpalliplatsil. Erinevate harjutuste seast võis leida nii puusaringe kui balletisamme.

 

Ülejäänud vahetundideks olid abituriendid kavandanud erinevaid võistlusi. Näiteks tekitas palju elevust nii mängijate kui ka pealtvaatajate seas klassidevaheline jalgpall, kus mängijatele olid nägemisulatuse piiramiseks põhjadeta plasttopsid ette seotud.

Söögivahetunnidki tehti abiturientide poolt erilisteks. Praadi said mitmed rebased süüa vasaku käe seljale teibitud kahvli abil, supi jaoks jagati välja hoopiski joogikõrred. Kui söök söödud, tuli lisaks enda kandikule ära viia ka mõne kaheteistkümnendiku toidunõud.

 

Kolmapäevasesse kavasse põimiti sisse rebastekoori esinemine. Rebased olid enam-vähem selgeks õppinud šoti rahvalaulu „Loch Lomod” ning muusikapala esitati ühiselt kooli ees. Laul jäi nii kindlalt rebaste peadesse, et seda oli vahetundide aja kuulda ka järgnevatel päevadel. Isegi õpetajatele lauldi tundide ajal.

Reedeseks päevaks olid mitmed rebased otsinud endale teemakohased rõivad. Rebased olid šoti orjad ning abiturendid olid riietunud õukondlasteks. Sel päeval said rebased veidi rohkem värviseks kui eelmistel, kuid ootused olid veelgi kõrgemad. Teati ju ometi, mis eelmistel aastatel tehtud ning oldi sisemiselt häälestatud millekski sarnaseks.

 

Nädala parimate mängude hulka kuulusid lusikamäng, mündi edastamine kehalt kehale käte abita, teatejooks hapukurgiga ning suuga keefirikausist kommide otsimine. Lusikamängus kinnitati ühele võistlejale lusikas vöö külge rippuma ning kaaslane hoidis praepanni selja taga. Kiire puusatöö abil tuli lusikaga panni pihta võimalikult palju lööke teha. Võistlus pakkus palju nalja kõigile.

Viimase klassidevahelise jõuproovina tantsiti nädala jooksul õpitud thriller’it ja tutvustati oma klanne. Klassid esinesid ükshaaval klanni tutvustava kavaga ning pärast kavade hindamist kohtunike poolt esitati oma nägemused maailmakuulsast tantsust.

Lõpuks kuulutati välja rebastenädala võitja. Parimaks osutus sel aastal reaalklass ning auväärse teise koha saavutas humanitaarklass. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et selleaastase retsi kujundamine klassidevaheliseks võiduprooviks ja malbete murumängude jadaks võib sarnaneda liiga palju ühe toreda all-linna kooli traditsioonidega.

 

 

Asjaosaliste arvamused
Ligikaudu nädal enne rebaste ristimist teatas direktor Ene Tannberg meie kooli abituuriumile muutustest iga-aastases traditsioonis. Lükkeid, mis lõpuks viisid rebaste ristimises suurte muutusteni, andsid direktor Ene Tannbergile lapsevanemate kirjad.
Ühe mureliku lapsevanema sundis palvega direktori poole pöörduma 19. septembril SL Õhtulehe artiklis kirjeldatud Kuressaare gümnaasiumi 10. klassi õpilaste rebaseks ristimise nädalal toimunu. Lapsevanem pidas algselt ülikoolist pärit ülekäte läinud traditsiooni liiga paljuks ning soovis suunata kooli tähelepanu sellele, et ürituse raames toimuvad tegevused ei oleks õpilase eneseväärkust alandavad või vastuolus käitumistavade ning –normidega. 10. klassi õpilase eestkostja oli arvamusel, et kool peaks olema kõike muud kui füüsilist ja vaimset vägivalda propageeriv koht. Suurt muret tundev lapsevanem lisas, et üldtuntud on fakt, et vägivald sünnitab vägivalda ning viitas hiljuti Soome koolides aset leidnud koolitulistamistele.
Valdav osa lapsevanemaid usaldavad kooli, kaasõpilasi ja oma last sedavõrd, et usuvad lapse suutlikkusse oma väärikuse eest ise seista.

 

Mitmete abiturientide seas valitses seoses rebaste ristimise rangemate reeglitega pettumus. Taheti nn. tõelist härma retsi, nagu nad ise kümnendikena kogenud olid.
Võib ju isegi mõista lapsevanemaid ja õpilasi, kes rangemat korda soovisid, kuid kaheteistkümnendikud on siiski nukrad. “See on väga lahe traditsoon,” arvas anonüümseks jääda soovinud abiturient, “kahju, et me ei võinud eriti midagi teha.”
99. lennu rebastega jäid nad aga rahule ning on õnnelikud, et enamus siiski üritustest osa võttis ja kaasa tegi.

Õhtul toimus rebastele abiturientide poolt korraldatud pidu, mille tähtsaimaks osaks oli vande andmine. Rebased põlvitasid ning vandusid, käsi südamel, mitmeidki asju, lubades korralikult õppida ja klassikaaslastega hästi läbi saada. Pärast vande andmist õnnitleti neid kui Miina Härma täisõiguslikke gümnasiste.

 

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: