Uudised

31
märts

Muljeid 10. klassi koolikatsetest meil ja mujal

Kui kõikidel õpilastel algas 16.märtsist kevadine meeltepuhkus, siis üheksandike sihid ja vaated olid suunatud vaid eelolevatele katsetele.



Nii mõnegi meel muutus ärevaks ja närviliseks, aga oli ka neid, kes asjasse külma närviga suhtusid. Katsetele eelnev nädalavahetus möödus kuuldustekohaselt enamusel nina raamatus istudes ja viimseid tarkusenoppeid kokku klappides. Korrati ununenud matemaatikavalemeid, kirjandusrühmitusi, inglise keele grammatikavorme ja lapati eelmiste aastate õpikuid. Siinkohal on aga selge,  et õpilastel, kes üheksa aasta jooksul tundides kuulanud pole, on raske ühe nädalavahetusega kaotatud materjali tasa õppida. Kõige tähtsam oli siiski mõistus selge hoida, ennast korralikult välja puhata, sest igasugusel üleõppimisel võivad olla hoopis negatiivsed tagajärjed, liigse informatsiooni omandamine koormab teatavasti ajusüsteemi. Närvid olid pingul, stressiaste väga suur-  sooritamata ei jäänud katsed aga kellelgi. Enamus härmakatest valis oma kooli katsete tegemiseks esmaspäeva, 16.märtsi ja Treffnerisse mindi  võimeid proovile panema järgmisel päeval.

 

MHG proovikivi

Katsed algasid Miina Härma Gümnaasiumis kell 10 ja sel hommikul kooli minnes oli tunne justkui uus: ärevus, pinge haripunkt ja tundmatus olid ennast mugavalt sisse seadnud. Tuttavast koolimajast sisse astunud, paistis lisaks ammu teada nägudele kirev seltskond, kes oma sagimise ja ringikõndimisega ainult segadust juurde tekitas. Teadetetahvlil rippusid tähestikulises järjekorras nimekirjad koos klassiruumi numbritega, kus katsed sooritatakse. Enne mõistuse tuleproovi sooviti veel sõpradele edu ja seejärel tormati erinevatesse kabinettidesse. Viis minutit enne kümmet astusin klassiruumist sisse, sees olles tervitasid paar tuttavat nägu, kes pingsalt pilguga kella jälgisid. Väikses ootusetuhinas istusin maha avapauku ootama. Aga selle asemel et paberilehed lendama oleksid hakanud ja sõna „läks“ kuskilt kõlanud, toimus kõik väga ametlikult, aeglaselt ja läbimõeldult. Kõigepealt jagati kätte kood, mis tuli katsetelehtedele peale kirjutada, et saada osa objektiivsest hindamisest. Kellaseier oli justkui märkamatult kümne peale liikunud, tuttav õpetaja jagas paberid kätte.

 

 

 Esimene oli inglise keel

Ilmselt võis iga härmakas selle peale kergemalt hingata. Inimesele, kes seitse aastat  keelt õppinud, ei oleks tohtinud inglise keele test küll mingit raskust valmistada. Härmakatel kulus sellele töölehele umbes 30 minutit, seega 15 minutit tuli liikumatult pingis edasi istuda. Pärast ühte kolmandikku 45-minutilisest kirjatööst oli 10 minuti pikkune vahetund- sobiv aeg muljete vahetamiseks ja võib-olla ka lisakordamiseks. Vahetunnid alumise korruse tiivas nägid minu kajastuste kohaselt  välja nii, et ühes nurgas oli grupp härmakaid , kes oma kogemusi jagasid, ja põhilised repliigid, mida kuulda võis, olid :“ Appi, mul läks nii sassi!... Ma ei osanud seda ülesannet ... Ma ei jõudnud seda lõpuni ja aeg läks nii kiiresti...“  Järgnevaks testiks koguneti jälle klassidesse.

 

 

Ees ootas matemaatikaosa

Selle osa ees  tundsid kõik suurimat hirmu.  Nendele, kel reaalainetes  pea lõikab, ei valmistanud  test aga kindlasti mingeid raskusi, kuid nii mõnedki jäid ajaga hätta. Kui mõned ülesanded veel lahendamata, kõlas juba nõue: “Hakkame lõpetama.“  Need nelikümmend viis minutit jäi lühikeseks, aga samas polnud midagi üle mõistuse rasket. Jällegi kümme minutit, ärevad muljetavad hääled koridorides ja tagasi klassiruumidesse.

 

 

Viimaseks proovikiviks jäi eesti keel ja kirjandus

Pane lünka sobiv täht, komasta laused, kokku-ja lahkukirjutamine, lünktekst kirjanduse ajaloost, ühenda kirjanik ja teos, luule analüüs. Mitte midagi ennekuulmatut ja aega jäi veel ülegi. Pärast saadi kooli ees tuttavate nägudega taas kokku, kergendustunne teataval määral hinges, arutati teadaolevaid vigu ja raskusastmeid, juttu jätkus kilomeetriteks. Paljud lahkusid katsetelt üsna kõhkleva meeleoluga- ehk oli probleem enesekriitilisuses, aga positiivsete kommentaaride osa jäi kaalukausil vähemusse.

 

 

Tere, Treffner

Järgmisel päeval oli Treffnerisse kindlam minna, sest algupärane kogemus katsetest oli olemas. 17.märtsi hommik oli lumine ja vihmane, aga sellele vaatamata seisis rahvas hordide kaupa kella poole kümnest Treffneri ukse taga. Kohataotlejaid oli nii massiliselt, et raske oli omasid tuvastada. Sissepääs katsetele käis erinevatest ustest, igaüks seisis ukse taga vastavalt eelistatud haru valikule. Haru valikuteks olid nagu Härmaski reaal-, loodus- ja humanitaarharu. Inimesi lasti uksest sisse gruppide kaupa, kõik  loeti üle ja jagati vastavalt klassiruumidesse. Uksel tervitasid noori kooli direktor ja õppealajuhataja. Mõned õpetajad küsisid veel vahetult enne katseid, kas keegi pole olümpiaadidel häid kohti saavutanud, siis oli võimalus kooli katseteta sisse saada. Seejärel juhatati meid klassi, mis oli tohutult suur, valmis mahutama ligi viiskümmend inimest. Umbes niipalju inimesi seal oligi ja erinevalt Härmast ei istutud üksi, vaid kahekaupa. Meid võtsid vastu kaks vene keele õpetajat, kes teatasid entusiastlikult, et nii mõnegagi meist kohtuvad nad sügisel kindlasti.

 

 

 Eelsoojendus

Katsetega ei saanud kohe alustada, sest enne oli varuks pikk monoloog sellest, et ei tohi pinginaabriga rääkida, kalkulaatorit ei või kasutada ja asjad tuleb üldse klassi nurka jätta. Lauale võis võtta ainult kirjutus-ja joonestusvahendid, õpilaspileti ja tunnistuse koopia. Esmalt jagati kätte instruktsioonid selle kohta, mida ja kuhu kirjutada, sissejuhatuseks olid küsimused, nagu “Miks tahad siia kooli tulla?“, „Milliseid saavutusi on sul koolivälises tegevuses?“, „Millest huvitud?“, „Kelleks tahad saada?“ jne.  Ilmselt aitavad vastused panna kokku üldise pildi inimesest, kelle töö anonüümsena sadade seas vaid numbriga sildistatult hindamiseks seisab. Laud oli täis paberimajandust, sissejuhatusele kulus venivalt aega.

 Start, hasart, tulemuslikkus

Viimaks korjati kokku tunnistused, sooviti jõudu tööle ja anti aega 2,5 tundi. Kolm tundi said need, kes tahtsid lisaks teise harusse proovida. Alustuseks oli üldtest, millest üks osa oli matemaatika, kus tuli lahendada vaid 4 ülesannet( vastandina Härma kahekümnele ülesandele). Kõik oli õpitud ja lihtne, tuli ainult arvud klappima saada. Teine üldtesti osa oli eesti keel: tähe lünka kirjutamine, komastamine, kokku-ja lahkukirjutamine, mõni üksik võõrsõna. Viimaks oli järel veel  valitud haru test- humanitaarharu puhul  ajalugu, ühiskond ja kirjandus. Loodusharus keemia ja bioloogia, reaalharus mateemaatika ning füüsika. Ajalugu ja ühiskond hõlmas ainult 20.sajandit, ei mingit põiget kaugemasse minevikku, ja osutus seetõttu lihtsaks. Kirjanduses oli vaja kirjutada 150-sõnaline lühiarutlus, ühel rühmal oli teemaks „ Noorus on huvitav“ ja teisel „Internet- sõber või püünis“. Sellistel teemadel lakooniliselt sõna võtta näis üsna raske, aga tuli hakkama saada. Mitte kellelgi ei kulunud kahte poolt tundi katsete sooritamiseks, ilma vaheaegadeta oli selles mõttes parem, et sai pühenduda sellele osale, mis raskusi valmistas, rohkem aega. Treffneris ei tundnud mina ennast veel koduselt, ilmselt just selle maagilise härma vaimu puudumise tõttu. Katsed olid üldjoontes lihtsad, aga mõned inimlikud eksimused ei ole tulemuste hindamisel kindlasti välistatud.

 Jääb vaid ootus…

Pärast kahte ärevuse haripunktis olevat päeva võis ilmselt iga üheksandik sügavalt välja hingata ja vaheaega nautima asuda. Ise vaatasin pärast pingelangust apaatselt enda ette ja küsisin: „Kuidas siis jääb.. Härma?Treffner?  Ja kui sisse ei saa, siis mingi kolmas valik?  Hmm.. ootame aprillini!“

 

 

Hanna Pant

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: