Uudised

20
mai

Mida oodata reaalharust?

Üheksanda klassi lõpu eel mõtlen paratamatult, mida toob endaga kaasa  2009. aasta 1.septemeber, kui tuleb ametlikult lahti lasta vanast tuttavast üheksandast klassist ning astuda 10. klassi  reaalharusse koos uute õpilaste, õpetajate ning perioodõppesüsteemiga.

Väike värin on sees, sest kõigele harjumuspärasele tuleb viisakalt öelda head aega ning hüpata ülepeakaela sisse perioodi, kus ainsaks enda tegude eest vastutajaks olen mina ise.

Veidi enne 10. klassi sisseastumiskatseid otsustasin enda järgnevad kolm aastat veeta Miina Härma Gümnaasiumi reaalharus, mille loomise algne mõte seisnes selles, et koondada ühte klassi kokku need gümnasistid, kellel on suuremad võimed ja huvi reaalainete osas ning kes seostavad enda tulevikuplaane ainete ja erialadega, kus reaalainetealastel teadmistel on keskne koht.

Sel põhjusel on gümnaasiumi reaalharus suurendatud matemaatika-, keemia- ja füüsikakursuste arvu. Just neist õppeainetest huvitatuid kutsutakse tihti üldsuse poolt nohikuks ning on levinud arusaam, et reaalharust suurema osa moodustavadki oivikud ja nohikud. Rääkides aga praeguse 10.a klassi õpilase Hanna Loodmaaga, julgeb tema väita, et üldsus pole asjast õigesti aru saanud ning reaalharu erinevates klassides on koos väga lahedad inimesed. „Nad kõik on targad, õpivad hästi, kuid ei unusta sealjuures lõbutseda. Mitte keegi ei ole endasse tõmbunud  ega hoia oma iseloomu enda sees, vaid avaldavad arvamust, vaidlevad erinevate teemade üle. Isegi keemias,“võtab Hanna klassi üldise suhtumise kokku.

 

Mis on aga reaalharu positiivsed ning negatiivsed küljed?

 10. a klassi õpilane Eveli Oja nõustus minuga enda vaateid jagama: „Positiivne - võimalused end reaalainete vallas arendada, lahe seltskond ning muidugi fakt, et meil on söögivahetund varem kui ülejäänud gümnaasiumil. Negatiivne - kuna füüsika-, matemaatika- ja keemiakursuste arv aastas ei ole võrdne, siis on vähemalt üks periood täielik "humanitaariperiood" ehk superkogus ajalugu, kirjandust jne, mis ei pruugi olla nii huvitavad. Samuti ei ole meil ühtegi vabandust, kui matas juhe kokku jookseb, nagu on paralleelil: "Me oleme humanitaarklass, ju!"

 

Miks aga valivad 9. klassi lõpus paljud reaalharu?

Eveli Oja: „Valisin reaalharu, kuna tol hetkel tundus see kõige loogilisema valikuna. Kuigi mulle meeldisid peaaegu kõik ained, olid reaalained nendest kõige huvitavamad ning valiku tegemine oli seega lihtne.“

Hanna Loodmaa: „Reaalharu kasuks otsustamisel mängis kõige suuremat rolli  minu enda huvi reaalainete vastu. Samuti need valdkonnad, mida edaspidises elus tahaksin õppida, vajaksid head reaalharidust.

Nõustun nende arvamusega täielikult, kuna põhjus, miks otsustasin end reaalainetele pühendada, ongi lihtne – need on lihtsalt minu jaoks huvitavad.

Tulgu, mis tuleb – olen kindel, et oma otsust ma kahetsema ei hakka ning et 2012. aastal lõpuaktusel, kui on läbitud loodetavasti imeliselt toredad kolm aastat superhuvitava seltskonnaga, tunnen, et olen end täiendanud  ainuõigel viisil.

 

 

Laura Kukemelk, praegune üheksandik, tulevane reaalklassi õpilane

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: