Uudised

05
mai

Gustavo – särasilmne poiss Brasiilia kõrvetava päikese alt

Kas suudate ette kujutada, et õpetaja räägib klassi ees mikrofoni, sest tunnis on korraga sada inimest ? Et hilinejaid klassi ei lubatagi? Et koolis peab käima ka laupäeviti ? Et iga päev algab kodutee juba kell 12? Et hindamine toimub saja palli süsteemis? Et kõik õpetajad on mehed? Et koolis hoiavad korda spetsiaalsed inspektorid?



Brasiilia koolis on see just niimoodi. Oma elust siin- ja sealpool ookeani räägib 11.B klassi õpilane Gustavo Vinicius Capelo Severino.

 

Gustavo saabus Eesti jahedasse suvesse otse Brasiilia lämbest talvest. Kunagi ei olnud ta katsunud lund, näinud valgeid jõule või käinud suusatamas. Siin on  ta aasta jooksul seda kõike küllaga kogenud ja täiel rinnal nautinud.

Reisinud varem vaid koduses Lõuna-Ameerikas, on Euroopa tema jaoks kardinaalselt erinev ja põnev. Eesti ja Soome on seninähtu põhjal väga sügava mulje jätnud. Siira rõõmuga on ta pildistanud kartuleid, lepavõsa, sauna, Jõuluvana päriskodu, Läänemere halle vooge ja erilisi haruldusi – blonde eesti tüdrukuid.

 

Tartus elades on rõõmsameelne lõunamaalane enda jaoks avastanud uisutamise -  kunstjää on Ladina-Ameerikas defitsiit. Tõelise Brasiilia patrioodina on Gustavo oma toa ehtinud riigilippudega ja loomulikult omab noormees laialdases värvivariatsioonis Brasiilia jalgpallikoondise pusasid. Ka Eestis käib ta jalgpallitrennis, kus tase on osutunud oodatust märksa paremaks.  Talvel tegi noormees esmatutvust suusatamisega ning sai sellega juba esimestel kordadel suurepäraselt hakkama. Gustavo on siiralt õnnelik, et tänavu tali taeva ei jäänud ja tal õnnestus põhjusega soetada nii elu esimene suusajope kui ka käpikud.. Juba oktoobri hakul oli väljas tema jaoks ebanormaalselt külm -  Brasiilias pole talviti kunagi nii jahe- rääkimata Eesti talvele omastest miinuskraadidest.

                       

Koolis käib Gustavo  nagu kõik teisedki õpilased, võttes osa isegi vene keele tunnist. Hinded pole olulised, kontrolltöid ta sooritama ei pea ning tema lemmikaine Härmas on siiski konkurentsitult inglise keel. Tulevikus on Gustavo mõelnud õigusteaduse õppimisele mõnes Brasiilia ülikoolis. Siinne kliima ja elu on küll põnevad, kuid ta leiab, et aasta meie spartalikus ilmastikus on piisav - normaalse inimese kombel tõmbab teda siiski päikese poole.

 

 

Klassikaaslastega suhtleb portugali keelt emakeelena kõneleja siiski inglise keeles ja ka tundides viibides vajab tõlkimist, kuid saab siiski enam-vähem ka eesti keelest aru ning oskab isegi lihtsamaid asju öelda. Lugemine tuleb tal juba üsna soravalt välja ja ega need neliteist närust käänetki päris selgusetuks jää. Enda sõnul ta tundides igavusega võitlema ei pea, kuna paljud õpetajad on tema jaoks varunud inglise keelset materjali, mis on äärmiselt kena ja tänuväärne. Samas leiab  Severino, et mida rohkem eesti keelt teda ümbritseb, seda parem.

 

Brasiilias tuli Gustavol kooli minna juba varahommikul enne poolt kaheksat, kuid lõunaks oli koolipäev läbi. Hilinejaid klassi ei lubatud ja ka tunnikorra rikkujad saadeti klassist koheselt välja - kuidagi peab ju  töötama saja inimesega üheaegselt. Väga harva olid tema õpetajad naisterahvad ja väliselt  oli õpetaja hoiak hoopis teistsugune. Eesti koolis tuleb noormehe sõnul rohkem välja õpetaja positsioon – ülikonnad, kontsakingad ja soliidsed seelikud viitavad pedagoogi staatusele. Brasiilia kliimast tingitult kannab klassikaline meesõpetaja teksapükse, kummiplätusid ja T-särki ning erinevalt põhjamaisest rafineeritusest loeb eelkõige mugavus.

 

Esimest koolipäeva hindas eskootilise välimusega poiss väga raskeks. Tunda kõigi hindavaid pilke oma kuklal ja näha kõiki sosistamas, kuid mitte kordagi tema poole pöördumas, oli küllaltki ebameeldiv. Kohe andis endast tunda ka põhjamaine tagadihoidlikkus, Lõuna – Ameerikas oleks kauge ja kummaline vahetusõpilane kohe kallistuste ja rõõmuhõisete saatel vastu võetud. Nüüdseks on ta ilusti kohanenud, kuid iga päev pakub  uusi üllatusi.

 

Gustavo sattumine Eestisse oli küllaltki juhuslik. Tema eelistatud maade nimekirjas troonisid esikohal hoopis Kanada ja Saksamaa. Euroopasse sattumise üle on ta aga väga õnnelik ja praegu on oma otsusega aastaks aeg maha võtta ja maakera kuklapoolele kiigata väga rahul. Eestis on ta elanud vahetusprogrammi nõuetest tingituna kolmes perekonnas ming ringiga esimesse tagasi jõudnud. Selles Tartu  kodus on poisi seltsiliseks karvane sõber, kes kiindus Gustavosse ülimalt kiiresti ja peab teda juba oma täieõiguslikuks peremeheks.

 

Vahel tuleb ka koduigatsus peale, sest kõik Gustavo sõbrad jäid ju Brasiiliasse. Nüüd kevadel lõpetavad tema klassikaaslased 17-aastaselt gümnaasiumi ja suunduvad erinevatesse ülikoolidesse üle kogu riigi. Kuna tema kodumaal on vahemaad väga suured, ei pruugi ta kõiki lähedasi nii pea näha. Portugali keelt saab ta siiski aeg-ajalt rääkida, kuna sel õppeaastal  elab Haapsalus vahetusõpilasena samuti üks Brasiilia poiss.

Gustavo arvates oli aastaks Eestisse kolimine ainuõige. Siin oldud aja jooksul on ta juba jõudnud avastada endas uusi külgi ja  nii mõnigi väärtushinnang on saanud uue tähenduse.  Teises riigis  õppides võib küll kaotada aasta, kuid võita  kogemuse terveks eluks.

 

Mari Mets

           

Kommentaarid: 2

väga hea artikkel!
A., 14. juuni. 09


Vahva lugu! Aga pange pilte ka, siis on lugejatele atraktiivsem! Head jätku!
T, 09. okt. 09


Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: